Norra lastepsühholoog Magne Raundalen on teinud aastakümneid teerajaja tööd, kaitstes laste õigusi saada teada tõde lähedaste traumaatilistest surmajuhtumitest. Leinavas perekonnas on lapse kindlustunne kadunud. Seepärast soovitakse sageli kõike seesugust unustada, olematuks mõtelda. Samuti jääb neil käesoleva olukorraga seotud kogemus lahendamata. Laste meeleolu vaheldub, nad muutuvad tundlikuks.
Ärge kartke leinata või ka abi paluda ning võtke endale nii palju aega kui vaja. Juhul kui laps suri üsasiseselt, sünnitusel või vastsündinueas, siis on võimalik pöörduda naistenõuandlates töötavate raseduskriisinõustajate poole, kes saavad teid samuti aidata ja toetada. Usaldus nende ja täiskasvanute vahel katkeb, suhted pingestuvad ning ärevus kasvab. Saladused jätavad lapsed nende oma perekonnas eemalolijateks. Laste ja täiskasvanute vahele ehitatakse klaassein vaid põhjusel, et nad on nii väikesed.
Ootuse kaotus
Lapsele ütles ema, et püss läks puhastades ootamatult lahti. Ma vaatasin sulle otse silma ja küsisin, kas sa räägid tõtt, ja sa vastasid, et jah. Sa valetasid.
Sellest ajast on poiss täiskasvanute vastu umbusklik. Laps surma tunnistajana On olukordi, kus laps on olnud vanema surma tunnistajaks kas otse või kaudsemalt. Kui laps üritab kirjeldada nähtut või kuuldut või selle kohta küsida ja vanem seab selle kahtluse alla kui naeruväärse või veenab last, et viimane ajab juhtunu segi telekast nähtu või halva unega, siis lapse segadus aina kasvab.
Ta hakkab kahtlema iseendas. Uuringute järgi on sel juhul laste probleemid teiste krooniline umbusaldamine, oma isa kaotus lapse allasurumine, usaldamatus oma aistingute ja tunnete vastu, püüd kõike ebareaalsena kujutada jm tingitud just sellistest olukordadest. Peresisesed saladused võivad võtta ka teise kuju, kus mõni laps teab tõde ja teine mitte või kus laps ei saa rääkida vanemale, mida ta teab näiteks õe või venna enesetapuga seoses. Seepärast on enamasti reegel see, et mida lühem on aeg traagilise juhtumi ja sellest lastele rääkimise vahel, seda parem.
Enesetapu seletamine läbi mõttehaiguse Olen aastaid aidanud leinavatel vanematel leida sobivat viisi, kuidas seletada oma lapsele lähedase surma.
Väikeste laste puhul olen kasutanud Magne Raundaleni pakutud lihtsat ja otsekohest seletust selle kohta, miks mõni inimene endalt elu võtab.
Magne soovitab lapsele seletada seda läbi mõttehaiguse.
Värvipliiatsitega võib joonistada mõtteid, mis on terved, rohelised, pikad ja vertikaalsed triibud; vahel on need kaunistatud lilledega. Need lopsakad rohelised ja terved mõtted asuvad peas, ajus. Ajul on vaja valgust ja soojust, et mõtted võiksid tervetena püsida. Kui tekib mõttehaigus, mille nimeks on depressioon iga juhtumi korral pole see selgitus küll sobilikläheb seal, kus mõtted peaksid idanema ja kasvama, külmaks ja pimedaks.
Selle tagajärjel hakkavad mõtted närtsima. Mõned mõtted pole veel täielikult närtsinud. Nad mõtlevad: ma pean abi saama, ma pean rääkima kellegagi, kes saab mind aidata ja ravib seda mõttehaigust, kes annab rohtu.
Kuid kui nad ei saa abi, muutub mõtete sees kõik külmaks ja pimedaks. Peagi närbub ka mõte sellest, et minna kellegi juurde abi paluma. Rääkides sellest, võib kasutada pruuni värvi, et näidata, kuidas mõtted närbuvad. Samal ajal tuleb seletada, et mitte keegi, kellel on mõttehaigused, ei saa abi laste käest. Abi võib saada arsti käest või psühholoogilt, kes on läbi käinud mitu kooli ja õppinud palju mõttehaiguste kohta. Kui inimesel, kes saab endale mõttehaiguse, on lapsi, siis on oluline seletada, et mõte lastest närbub viimasena.
- Suu salendav
- Ka väikelapsed võivad kogeda erinevaid kaotusi.
- 33-aastane mees kaalulangus
- Poletada maksarasva loomulikult
- Ootuse kaotus - Laste ja Noorte Kriisiprogramm
- Kuidas kaotada tagasi rasva
- Kuigi see info on mõeldud peamiselt täiskasvanutele, kes aitavad vanema kaotanud lapsi, võib see aidata ka juhul, kui laps on kaotanud mõne teise tähtsa inimese oma elus.
Võib joonistada kaks tugevat rohelist joont nende kõikide pruunide sekka, mis on juba kokkuvarisenud. Neile, mis veel elavad, võib kirjutada laste nimed; need on terved ja rohelised mõtted.
Siis võib kasutada musta ja joonistada pimeduse kõikide mõtete ümber, mis on ära närtsinud ja ära lagunenud. Lõpuks muutuvad ka need kõige viimased mõtted haigeks. Nad mõtlevad: ma ei saa ju enesegi eest hoolitsemisega hakkama, kuidas ma siis võiksin veel olla ema või isa oma lastele? Nüüd muutub küll seespool kõik täiesti pimedaks.
See on üks must mõte pimeduse sees ja see räägib suremisest. Ma pean surma poole liikuma. See on nüüd minu jaoks ainus koht.
Selleks et surra, peab hingamise lõpetama. Et hingamist lõpetada, tuleb panna köis ümber kaela ja seda nimetatakse poomiseks. Ta nimetab vaid seda, mis on seotud just konkreetse juhtumiga. Nendega räägitakse vähe, neile ei selgitata toimuvat.
Lapse kaotanud vanema elus ei tule enam kunagi hetke, kus kõik on hästi
Tühimikud täidavad nad oma fantaasiatega. Lastel võib esineda tugevaid tundeid, mis neid hirmutavad. Lapsed võivad esmakordselt kohtuda abstraktsete mõistete ja raskete selgitustega. Laste ellu tuleb mitmeid muudatusi. Ainuüksi aeg leina puhul ei tervenda. Perearst ei reageerinud Isabelli kannatuste rada sai alguse Väsimus ja suur unevajadus on tavaline teismeliste probleem, sestap vanemad kohe ei reageerinud.
Sagedased külmetushaigused ja igahommikune iiveldus viis Rootsis Uppsalas elava Isabelli perearstile muret kurtma. Arst arvas, et probleem on kõhus, ja saatis tüdruku minema ühtki proovi tegemata. Mõne nädala pärast tundis Isabell end väga halvasti. Õnneks jõudis ema temaga erakorralise meditsiini osakonda enne, kui Isabell kokku kukkus. Lapsepõlves saadud halbade kogemuste tõttu nõelu ja süste vihkav Isabell oli ühtäkki täis nõelu ja juhtmeid ning teel laste onkoloogia osakonda.
Seal tehti talle vereülekandeid ja võeti seljaüdiproov.
Madis sõitis kohe Rootsi, palatis avanev vaatepilt oli kohutav: tilgutid, aparaadid ja tütar, kes vaevalt voodist püsti sai. Algas agressiivne keemiaravi. On üldteada, et vähiravi viib juuksed ja tekitab halva enesetunde.
Kaotada küüned ja limaskestad on jubedam. See on valus, tekitab eluohtlikku veremürgitust ja väga kõrget palaviku,» märgib Madis. Pool aastat elas Isabell haiglas, seal peeti nii tema Pildil on ta Seda näitab leinamise kestvus, kui palju lein segab lapse elu või kui raske see on. Mõnikord võib laps jääda kinni leinamise protsessi.
Sellised leinamise protsessid ja reaktsioonid ei ole mitte üksnes ebatavalised, vaid ka ebaterved. Need probleemid võivad tekkida kaalulangus parast kolonoskoopia ettevalmistamist või isegi aastaid pärast lapsevanema surma. Lisaabi on vaja juhul, kui ta: Ei suuda hakkama saada kurbuse tundega On kogu aeg kurb ja miski ei lohuta teda Möönab mõtteid enesetapust või endale haiget tegemisest Tundub eriti ärrituv olema Saab väga kiirelt väga vihaseks Hinded muutuvad Eemaldub või isoleerib end teistest Käitub väga erinevalt oma tavakäitumisest Esinevad söögiisu muutused Näitab üles isa kaotus lapse huvi erinevate tegevuste suhtes On raskusi süvenemisega Nutab tihti Probleemid magamisega Kui lapsel ilmneb neist sümptomitest, võib aidata see, kui pakkuda talle rohkem abi ning tuge.
Kui tavameetodid nende probleemidega toime tulekuks ei aita, või kui probleem kestab enam kui nädalat, võib lapsel lisaabi vaja minna. Tõsisemate probleemide nagu enesevigastamise korral on kindlasti lisaabi vaja. Kuna käesoleva kogemuse intensiivses mõjuväljas on pea võimatu isa kaotus lapse ette kujutada, polegi tarvis kaugema tulevikuga veel tegeleda. Aegajalt tundub näiteks, et mõte uuest lapsest võiks aidata aga enne tuleb siiski leinata seda last, keda enam ei ole. Tulevikule mõtlemine ja enese mõistmine muutunud reaalsuses on võimalik alles kaotusega seotud emotsionaalse väljareageerimise järgselt.
Leinav isa Ka isade lein kestab kaua aga väljendub sageli teisiti, kui emadel. Isade lein jääb tavaliselt ema leina varju. Oma paarikümne aastase töökogemuse põhjal võin täheldada, et lapse kaotuse korral otsivad iseseisvalt abi väga vähesed isad. Aegajalt ei arva ka emad, et isad üldse leinata võiksid. Naiste meelest on mehed kõik juba ammu unustanud ja eluga edasi liikunud, kui nemad tahaksid ikka veel lapsekaotusega tegeleda. Sageli isad end ka niimoodi väljendavad.
Iseasi on see, mida nad sisimas mõtlevad ja tunnevad. Sellise käitumise üheks põhjuseks on meeste vastutav käitumine. Kui naine on kurb, õnnetu ja jõuetu, siis keegi peab vastutama pere igapäevase toimetuleku eest. Lisaks on naisel ka füüsiliselt raske praktilist vastutust võtta ja siis on loomulik, et mees tegutseb.
Sellistel puhkudel kogub mees kõik oma jõuvarud kokku, paneb oma valu kõrvale ja keskendub elu praktilisele küljele. Kui mees on nii saavutanud esmase tasakaalu, siis võib olla tal väga raske näha nutvat naist, kes selliselt meenutab talle ka tema enda valu.
Nii saab vaevaga loodud habras tasakaal ohustatud. Siit johtuvad aegajalt meeste protesteerivad reaktsioonid naise leinakäitumise suhtes.
Siin on sageli ka põhjus, miks mees ei ole valmis rääkima või kuulama lapsekaotusega seotud jutte. Lisaks tuleb arvestada, et mehed ja naised ongi erinevad.
Kaotus väikelapse elus
Mehed püüavad leinata ikka omal moel, mis suuresti erineb naise tavadest tegevuslikus, verbaalses ja vaikuse osas. Mees võib näiteks teha kõvasti tööd või leinast ajendatuna alustada kodus remonti, hakata sportima või pühenduda aktiivselt teistele lastele. Vahel ka survestada naist uue lapse saamises.
Naisel võib olla raske leppida, et mees leinab üksi ja vaikides.
Mees võib nutta üksi autoga sõites või leinata tehes asju pühendusega surnud lapsele. Tal võib olla mitmeid somaatilisi vaevusi, mis viitavad stressi suurusele. Sageli siiski mehed räägivad oma leinast ning näitavad oma tundeid, kuid erinev naiste leinast võib olla periood, mille kestel ta seda teeb. See võib olla seotud nimetatud vastutuse võtmise vajadusega, olgu siis naise ja pere ees või oma tööülesannetes ja ka muudes valdkondades.
Paljudele naistele on aga just nende mehed suurimad toetajad ja lohutajad. Oluline on, et akuutse valu ajal abikaasad räägiksid omavahel sellisel moel elust ja surmast, et oleks võimalik tunda erilisel viisil koos olemise tunnet.
- Artikkel on mõeldud mõtlemisaineks ja väikeseks abiks kõigile, kes lastega kokku puutuvad.
- Signe Arro psühholoog On öeldud, et ei ole suuremat kaotust, kui seda on lapse kaotus.
- Naatan Haamer, hingehoidja ja pereterapeut Ootuse kaotus ja uue lootuse võimalus Lapse sünd on nii harjumuspärane ja loomulik, et tundub täiesti iseenesest mõistetav.
- Lapse aitamine – Vähiliit
Kogemus, mõtted ja tunded võivad olla erinevad ja seda tuleks teineteise juures aktsepteerida. Ei ole olemas vaid ühte õiget kogemise või ka leinamise viisi. Just neid erinevusi on samuti oluline teineteiselt kuulda. Vastastikune aktsepteerimine loob suuremat usaldust ja tekitab toetavat seotuse tunnet.
Kahjuks võib juhtuda, et lapse surm saab tõukeks ka paarisuhte lagunemisele. Eriti puudutab see neid paare, kelle suhetes on juba enne raskusi olnud. Sellisel juhul on lapse surm küll paarisuhte lagunemise kiirendaja aga mitte ainus suhte hajumise põhjus.
Kuigi kultuuriliselt on siiski lapsega seotud rohkem ema ja isa lein ka seepärast tagaplaanil, ei ole meil põhjust alati etteantud traditsioonist juhinduda. On peresid, kus käitumuslikult on rollid hoopis vastupidiselt jaotatud. Pigem on oluline, et igaüks saaks olla oma leinas just temale sobival moel ja temale sobivas tempos ning tema kulgemist läbi valusa aja võimalikult palju aktsepteeritakse.
Vältima peaks vaid seda, et partnerite erinev leinamise viis ei saaks neid lahutavaks. See tähendab, et vaatamata oma erinevustele leinamise viisides ja oskusele kogemust väljendada, tuleb meil leida aegajalt võimalus ka kogemuse osas mõtteid vahetada.
Kui mees näiteks ei oska oma kogemust kirjeldada, siis võib ta olla naise kogemuse kuulajaks. Kuidas kiire kaalulangus poolt kuulava dialoogi lõpuks võib kokkuvõtvalt mehelt küsida, või ta saab ilma küsimuseta väljendada, kas tema kogemus on pigem naise omale sarnane või erinev. Nii saab naine ka midagi oma mehe kohta teada. Loomulikult oleks lihtsam, kui mees suudaks oma kogemuse kohta midagi enamat väljendada.
Mida enam oleme võimelised endas toimuvat kirjeldama, isa kaotus lapse lihtsam on teistel meie kõrval elada ja ka me ise tunneme üksteise mõistmisest rohkem rõõmu, sest tunnetame selgemalt meid siduvat ühisosa. Vaikselt sündinu vanema vajadused Kokkuvõtvalt on leinamisega isa kaotus lapse mitmeid vajadusi ja lühidalt võib neid esitada järgnevalt: Naisel vajadus saada puhata sünnitusest, mis on emotsionaalselt raskem tüsistusteta sünnitusest Piisav aeg leinamiseks Võimalus rääkida ja jagada muret Kogeda, et ka vaikselt sündinu vanem on lapsevanem, kelle laps on surnud Vajadus lähedaste toetuse järele Kergendada süütunnet, jagades sellega seotud mõtteid ja kujutlusi Leinav vend ja õde Lapse lein väljendub vastavalt tema vanuselisele arengule.
Lisaks mõjutab tema leina perekultuur. Lapse suhe surma on lihtsam, kui täiskasvanul. Ka ei jaksa laps olla leina mõtete ja tunnetega väga pikalt.
Ta võib mõneks hetkeks keskenduda leina teemadele ja siis naasta koheselt oma mängu või muu tegevuse juurde. Sellest tingituna on aegajalt täiskasvanutel tunne, et laps ei mõista päriselt, mis toimub. Laps siiski mõistab olukorda ja leinab oma arengule vastavalt aga eemaldumine leinaga seotud teemadest on tema viis end säästa valu liiga suureks paisumise eest. Laps tegeleb teemaga just täpselt nii palju, kui see on tema psüühikale vastuvõetav ja talutav.
Seejuures vajab ta alati võimalust pöörduda raskete teemade juurde tagasi, kui ta selleks valmis on. Täiskasvanutelt eeldab see, et ollakse valmis lapse vajadustele reageerima, tema küsimustele vastama, seletama ja kaasa arutlema.
Lapse kaotus
Lapse küsimustele vastamine algab tema kuulamisest, et saada aru, kuidas ta mõtleb ja millisel moel ta endale asju seletab. Lastega rääkides on oluline, et oleme ehedad ja siirad.
Nende eest ei tohiks varjata tõde aga neid ei pea koormama detailidega. Tähtis on, et lapsed saavad sündmustest adekvaatse pildi ja nendega jagatakse pere tähtsaid teemasid.
Lapstele võib ka nende väikest surnud õde või venda näidata aga eelnevalt tuleb neid selleks ette valmistada. Surnu vaatamine või katsumine ei tohiks olla sunniviisiline. Kui laps on ette valmistatud, siis tuleb ikkagi uurida veel tema valmisolekut, kas ta tahab näha surnut või teda puudutada. Kui ta ka ühel hetkel ei taha, siis tuleb jätta talle võimalus oma esialgse otsuse muutmiseks.
Sellepärast on hea lapse käest seda korduvalt küsida isa kaotus lapse anda teada, et ta võib alati oma otsuseid muuta. Surnuga kohtumiseks ettevalmistamine tähendab kirjeldust, mida nad näha võivad ning kuidas surnud inimene erineb elavast. Siia juurde kuulub tihti ka arutlus, mis on surm nii bioloogilises kui ka eksistentsiaalses mõttes. Laste jaoks on tähtis saada vastus küsimusele, mis saab inimesest siis, kui ta on surnud.
Bioloogilised seletused on küll tähtsad aga ei ole piisavad. Laps vajab ka mõtet elu jätkumisest mingil teisel moel. Eriti koolieeliku jaoks on võimatu mõte, et pärast surma enam midagi ei ole.
Seesugune lõplikkus talle ei sobi. Kui lapse seletused ei lähe päriselt kokku täiskasvanute omadega, pole sellest midagi. Lapse kujutlusi on tarvis korrigeerida vaid juhul, kui need on temale hirmutavad või mõnel muul moel liiga traumaatilised.